Isegi jaapanlasi võib üllatada, et Eesti meremehed jõudsid Jaapanisse juba enne, kui isoleeritud riik 19. sajandil maailmale täielikult avanes. Sama üllatav on ka see, et Vene-Jaapani sõjas osalenud Eesti sõdurid said Jaapani vangidega paremini läbi kui oma vene sõjakaaslastega.
Tartu Ülikooli õppejõud Ene Selart avaldas hiljuti raamatu „Eesti ja Jaapan: Suhted 19. sajandist 21. sajandi alguseni“. Ajalooliste fotode ja reisikirjeldustega rikastatud raamat annab ülevaate Eesti ja Jaapani suhetest 200 aasta jooksul alates esimesest teadaolevast kontaktist 1804. aastal kuni ametlike suhete 100. aastapäevani 2021. aastal.
Selart, kes on Jaapanis õppinud jaapani keelt ja rahvusvahelisi suhteid ning õpetab praegu Tartu Ülikoolis Jaapani ajalugu, toob esile eestlaste ajaloolise huvi Jaapani kui kauge ja eksootilise koha vastu. See huvi väljendub eesti keelde tõlgitud jaapani romaanide arvus.
Selarti vaimustus Jaapani vastu algas keskkooli ajal jaapani ilukirjanduse ja klassikalise luule kaudu. „Ma sain aru, kui vähe ma sellest aru saan. Aga kui sa mõtled selle peale, siis saad aru, et kõik need pildid ja väljendid jaapani luules tähendavad midagi muud,“ ütles ta. Tema huvi ajendas teda õppima ülikoolis ajalugu, keskendudes Jaapanile, ja hiljem reisima Jaapanisse edasiste õpingute jaoks.
Esimene registreeritud eestlane, kes jõudis Jaapanisse, oli 1804. aastal Adam Johann von Krusenstern, baltisaksa aadlik ja tsaari-Venemaa admiral. Tema ekspeditsiooni eesmärk oli luua suhted Hiina ja Jaapaniga. Hoolimata Jaapani šogunaadi külmast vastuvõtust, tähistas see Eesti kohtumiste algust Jaapaniga.
Teine märkimisväärne isik, Jüri Jürison, saabus Jaapanisse 1866. aastal sõjalaeva Askold pardal, vahetult enne Meiji restauratsiooni. Oma uudishimu ja seiklushimulisuse poolest tuntud Jürison uuris Yokohamat, Nagasakit ja Hakodate'i ning dokumenteeris oma kogemusi Eesti ajakirjanduses aastatel 1867-1869. Tema reisikiri pakkus Eesti publikule ainulaadset vaatenurka Jaapanile.
Vene-Jaapani sõja ajal (1904-1905) leidsid tsaariarmeesse kuulunud eesti sõdurid ühist keelt jaapani vangidega, eelistades sageli nende seltskonda oma vene kaaslastele. Selle põhjuseks oli eestlaste kõrge kirjaoskuse tase ja nende erinev kultuuriline taust, mis eristas neid suures osas kirjaoskamatutest vene sõduritest.
Selarti raamat, mis on kirjutatud eesti, jaapani ja inglise keeles, valib hoolikalt ajaloolisi jutustusi ja fotosid, et sillutada kahte kultuuri. Ta rõhutab väljakutset esitada keerulist ajaloolist materjali lühidalt ja arusaadavalt, arvestades nii eesti kui ka jaapani lugejate arusaamist.
Raamatu kaanel on kujutatud püha sild Nikkos, Jaapanis, mis sümboliseerib kahe rahva vahelist ühendust. Selart loodab, et tema teos innustab edasist uurimistööd ja huvi Eesti-Jaapani suhete rikkaliku ajaloo vastu.
Lisateave: https://news.err.ee/1609351449/estonian-sailors-discovered-japan-even-before-its-isolation-ended
